Anto

Keilas olen elanud pea terve selle sajandi. Alates detsembrist 2018 aga ka „uus-AXlane“ ja sellest väga põnevil. Otsisin sarnast võimalust juba mõnda aega, sest olen lapsest saati mänginud. Vahel ka lava peal. Isegi näidendites. Viimasega on olnud küll pikem (kümnetes aastates mõõdetav) vahe, ent kui ümberkehastumise rõõm on veres, siis võimalusi selleks aeg-ajalt ikka leidub, lava olemasolu ei ole oluline. Tähtis on, et mäng tooks rõõmu ja aitaks iseendas leida külgi või saladusi, millest alati teadlikki ei ole. Peitumine maski taha ja loota, et kaaslased minu „päris mina“ üldse üles ei leiaks, pole aga minu rida. Usun, et olen sellest senini suutnud hoiduda. 
Muuseas, lavast rääkides, ei saa ma mööda saunast. See on koht, mis aitab lisaks ihule ka hinge eest hoolt kanda.  Ja korralikke vihaprotseduure eelistan vihakõnedele iga kell. Lisaks saunale pean oma kirikuks Eestimaa loodust. Lapsepõlves viis mind seenemetsa isa ja mere äärde tädi. Nüüd otsime koos abikaasa ning laste ja lastelastega loodusest vaheldust kooli- ja kontorielule, et ikka silm säraks ja hing hõiskaks. Õnneks annab Keila lähiümbruski selleks piisavalt erinevaid võimalusi.
​